We found a match
Your institution may have access to this item. Find your institution then sign in to continue.
- Title
One-Movement Form in the Chamber Music of Heino Eller, Eduard Tubin, and Eduard Oja.
- Authors
Tool, Aare
- Abstract
Heino Elleri (1887-1970) esimene keelpillikvartett (1925), Eduard Tubina (1905-1982) klaverikvartett (1930) ja Eduard Oja (1905-1950) klaverikvintett (1935) moodustavad mõttelise teosegrupi. Neid ühendab võrdlemisi eripärane vormilahendus, üheosaline vorm (one-movement form), mille puhul puudub traditsiooniline kolme-või neljaosaline sonaaditsükkel ja selle asemel kulgeb teos sidusa tervikuna. Selle võrdlemisi laia mõiste alla mahuvad kõik teosed, mis nimetuse poolest (sonaat, kvartett, kvintett, kontsert jne.) võiksid koosneda eraldiseisvatest osadest, nagu on tavaline Viini klassikutel ja suuremas osas hilisemas muusikas, kuid selle asemel on osi omavahel sidudes teos tugevamini integreeritud. 19. sajandil püüeldi sonaaditsükli integreerituse poole kahel viisil. Esimene neist seostub Franz Schuberti loominguga ja eriti tema klaverifantaasiaga „Rändur", kus sonaaditsükli osad on temaatiliselt läbi põimunud ja esitatakse attacca. Teist lähenemisviisi esindab näiteks Ferenc Liszti klaverisonaat h-moll, kus omavahel põimuvad (kõrgeima vormitasandi) sonaadivorm ja sonaaditsükkel. Lisztiliku mudeli puhul on teos tervikuna sonaadivormis (või üldistatumalt ABA vormis), kuid selles leidub sonaaditsükli osadega (aeglane osa ja skertso) sarnanevaid rohkem või vähem iseseisvaid lõike. Kuigi 20. sajandi alguses ei olnud üheosalised kammeransamblid sugugi pretsedenditud, võib siiski väita, et kammeransamblites oli see vormipõhimõte märksa vähem levinud kui näiteks instrumentaalkontsertides. Üheosalised on Artur Lemba teine klaverikontsert (1931), Artur Kapi esimene kontsert orelile ja orkestrile (1934), Heino Elleri viiulikontsert (1937/1964) ja Eduard Tubina kontrabassikontsert (1948). Kuivõrd Eller (nagu teisedki sama põlvkonna heliloojad) oli Peterburi Konservatooriumi kasvandik, siis väärib mainimist, et üheosaline vorm oli seal teatud perioodil vägagi soositud - nii näiteks on üheosa line Nikolai Rimski-Korsakovi klaverikontsert (1883), Aleksandr Glazunovi viiulikontsert (1904), teine klaverikontsert (1917), tellokontsert (1931) ja saksofonikontsert (1934) ning Sergei Prokofj evi esimene klaverikontsert (1912). Elleri esimese keelpillikvarteti ja Glazunovi viiulikontserdi ülesehituses võib täheldada mõningaid sarnasusi. Elleri teos koosneb kahest suhteliselt iseseisvast, kuid attacca mängitavast osast (Allegro assai - Presto scherzando), kusjuures esimene on sonaadivormis ja sisaldab sonaaditsükli aeglase osaga sarnanevat Andante sostenuto lõiku; kaheosaline on ka Glazunovi teos (Moderato - Allegro) ning sonaadivormis esimene osa sisaldab Andante episoodi. Esimene keelpillikvartett on Elleri kammermuusikas erandlik, sest tema hilisemad neli kvartetti on ehitatud üles traditsioonilise, eraldatud osadega sonaaditsüklina. Kuigi Tubina klaverikvartetis ja Oja klaverikvintetis on üheosalist vormi käsitletud sootuks erinevalt kui Elleri teoses, võib siiski oletada, et Elleril oli Tartu Kõrgema Muusikakooli kompositsiooniõppejõuna otsustav roll nende suunamisel selle vormipõhimõtte juurde. Tubina klaverikvartett on ulatusliku koodaga sonaadivormis, kuid selles ei puudu ka mõningad sonaaditsükli tunnused. Elleri ja Tubina teose temaatilises materjalis on tunda sugulust. Skeem 1 demonstreerib nii kummagi teose sisemisi (intratekstuaalseid) motiiviseoseid kui ka omavahelisi (intertekstuaalseid) kokkupuutepunkte. Siit nähtub, et Tubina teose peateema (Allegro energico) langeb suuresti kokku Elleri Allegro assai teema peegelkujuga ja teatav analoogia on ka Elleri Presto scherzando'l ja Tubina Allegro vivace assai'l. Oja klaverikvinteti lähtepunkt on neljaosaline sonaaditsükkel, kus eristuvad selgelt esimene osa (Allegro moderato), aeglane osa (Andante con moto), skertso (Allegro scherzando), finaal (Allegro moderato) ja kooda (Presto); finaal on kombineeritud esimese ja teise osa materjalist, moodustades seetõttu teose temaatilise raami (ABCA1). Klaverikvintett on klaveritsükli „Vaikivad meeleolud" ja „Ajatriloogia" (tellole ja klaverile) kõrval üks neid Oja teoseid, milles on ulatuslikult kasutatud oktatoonilist helirida. Oktatoonikat leidub Igor Stravinski, Maurice Raveli, Aleksandr Skrjabini, Béla Bartóki ja teiste 20. sajandi alguse heliloojate muusikas, kuid Eestis võib Oja pidada selle esmaesitlejaks. Elleri, Tubina ja Oja üheosalised kammerteosed valmisid ajal, mil Liszti eeskuju järgiv üheosalisus (nagu paljud teisedki 19. sajandi kompositsioonipõhimõtted) oli Lääne-Euroopas varasemat populaarsust minetamas ja Stravinski neoklassitsismi tuules püüti pöörduda tagasi 18. sajandi eraldatud osadega sonaaditsükli juurde. Üheosaline vorm (ja eriti selle lisztilik versioon) mõjus nüüd samavõrd vanamoodsana nagu ungari helilooja üks teine leiutis, sümfooniline poeem. Olukord oli aga paljuski erinev neis Euroopa paigus, kus konservatooriumiharidusega heliloojad (ja koos nendega 19. sajandil kujunenud anrid ja vormipõhimõtted) ilmusid areenile alles 20. sajandi alguses. Nagu Heino Eller rakendas sümfoonilise poeemi tollase Eesti kontekstis uuendusmeelse väljenduslaadi teenistusse, nii on ka esimene keelpillikvartett, olgugi „vanamoodsas" üheosalises vormis, harmooniakeelelt üks tema uuenduslikumaid teoseid.
- Subjects
CHAMBER music; SONATA form; MUSICAL composition
- Publication
Res Musica, 2015, Issue 7, p53
- ISSN
1736-8553
- Publication type
Article